Kust kõik alguse sai?
Kõige ürgsemad kardinad kujutasid endast ukseava ette riputatud loomanahka, kuid need ei hoidnud kuigi hästi volti ja olid tõenäoliselt väga kohmakad. Täpset aega, mil loomanahku sel otstarbel kasutama hakati, ei ole veel suudetud tuvastada. Teada on, et esimesed õmblusnõelad, mida kasutati loomanahkade kokku õmblemiseks pärinevad Prantsusmaalt 19-15 aastatuhande vahelt.
Esimesed tekstiilid olid valdavalt linased mis pärinevad Egiptusest. Neile järgnesid villased kangad ja hiljem puuvill ja siid. Esmajärgus kasutati tekstiile riietusesemete valmistamiseks ja alles seejärel leidsid need kasutust ka ruumide kujundamisel.
Milleks tekstiile akende ette panema hakati?
Kuigi konkreetseid tõendeid ei ole, on alust arvata, et Keskajal kasutati kootud tekstiile lossides, et katta uksi ja aknaid. Eriti kui loss asus Inglismaal või Põhja-Euroopas. Kuigi akende ees olid puidust luugid ja tubadel uksed, siis neist puhus tuul kergesti läbi. Seega on alust arvata, et paksude kangastega oli võimalik ruumi soojemana hoida.
Millist mõju avaldas klaasi valmistamise tehnika areng?
Klaasi valamise tehnika täiustati 13 sajandil Itaalias ja seeläbi muutusid järgnevatel sajanditel populaarsemaks klaasitud aknad. Eriti just Renessansi perioodil hakati üha rohkem kasutama klaasruutudega aknaid. Kuigi klaas kaitses külma tuule eest ja lasi samal ajal valguse tuppa lubas see ka võõrastel pilkudel tuppa piiluda. Seetõttu kasutati akendende katmiseks luuke ja kangaid. Kuigi päris kardinateks neid akna katmiseks kasutatud kangaid veel lugeda ei saa.
Tõeliseks klaasivalamise pärliks on 1680-ndatel valminud Versailles loss, kus kasutati Prantsusmaa klaasitootjate poolt välja töötatud palju selgema ja siledama pinnaga klaase. Kõige erilisem ruum lossis on peeglisaal, kus on siledapinnalised peeglid ja puhtast läbipaistvast klaasist aknad.
Millal hakkasid kardinad laiemalt levima?
Kuigi iidsed Ida tsivilisatsioonid Pärsias, Indias ja Hiinas olid pikalt juba tekstiile kudunud ja kasutanud neid erinevate avade katmiseks, siis Euroopa kodudesse jõudmine võttis kangastel aega. Üheks suureks tekstiilide Euroopasse jõudmise teguriks oli Siidi tee, mis tänu aktiivsele kommunikatsioonile erinevaid kultuurilise mõjutusi kaasa tõi. Nende hulgas siis ka tekstiilide valmistamise kunsti, mis seejärel euroopas üha rohkem populaarsust kogus. Kuigi siinkohal me räägime ikkagi kõrgklassist, kes endale kodu tekstiiliga kaunistamist lubada said.
Tekstiilide masstootmine sai alguse masintootmise arenguga 1840ndatel aastatel. Juba järgmiseks kümnendiks olid kodutekstiilid kätte saadavad ka keskklassile. Umbes samal ajal tekkis vajadus ka kardinameistrite, decoraatorite ja arhitektide järgi. Kellelt siis sooviti arhitektuuri ja kodutekstiili omavahelist sümbioosi. Pitskardinad muutusid igas kodus kohustuseks, et varjata toas toimuvat võõraste pilkude eest. Hiljem lisandusid valikusse veel ka tüll- ja võrkkardinad. Taoliste kardinate levikut soosisid ka üha tihedama asustusega linnad, kus vastasmaja aknad teineteisele üha lähemale kolisid. Selle aja võtmesõnaks oli mida rohkemate detailidega ja keerukamate mustritega kardinad, seda paremad.
Millised suursündmused on kardinatele mõju avaldanud?
Oluliselt mõjutasid kardinate kultuuri Esimene ja Teine Maailmasõda. Pärast teist maailmasõda muutusid üha populaarsemaks korterelamud ja neis kasutati enamasti väga lihtsaid kardinaid. Teistes elamutes püüti enamasti aritektuurset stiili ka kardinate valikul säilitada, kuid see ei olnud reegel.
Kuhu oleme jõudnud?
Tänasel päeval eelistatakse valdavalt kahte stiili klassikalist või kaasaegset. Klassikalises stiilis kardinad hõlmavad endas keerukama ülesehitusega kardinaid ja rohkemaid detaile. Kaasaegses stiilis kardinad on valdavalt lihtsa joonega ja pigem funtsionaalsed. Valmistamise osas vajavad mõlemad stiilid osavat kätt ja õigeid teadmisi.
